3 tunni pärast siis bussi peale ja minek. Ipod on löögivalmis, mõnus svips on sees, mis paneb aja kiiremini mööduma. Aga kahjuks on see miski puudu. Ja seda ei tegevust ei tulegi. Seekordne minek erineb tunduvalt eelmisest korrast: siis oli suvi, siis oli kõik ilus. Das trostlose Dasein.

S.

Soovimatu vaheldus rutiinist

Nonii. 24 tunni pärast istun juba Air Balticu bussis Riia lennujaama. Tundub lahe olevat Inglismaale minna eks? Samas ma ei oota, ma ei tahagi väga minna. Ma olen praeguse õppimisrutiiniga väga rahul. Aga kuna sõit sinna on rutiinimurdja, siis ei näe ma seda heana. Rutiinis mul pole aega millelegi mõelda: vaid õigusele, keeltele ja muudele asjadele. Aga väljaspool rutiini tuleb peale kurbus. See meeletu kurbus, mis mind valdab. See kurbus, mis viib mõtted sellele, et ma olen tõbras, nagu mu blogi pealkiri ka ütleb. Aga see on minu asi endaga elada, mitte internetti risustada ja teiste tuju rikkuda.

Igatahes praegu on väga chill olla. Raineriga on tehtud õlud, Raineriga on räägitud Eesti erakondade platvormidest ja nende downside`idest. Praegu on ka eriti chill olla, kuulan muusikat ja panin selle padjakese alla. Keha on tuim, kuuletub vaid muusika rütmile. Hetkel siis Kissi loole "I Was made for loving you". Huvitav, et see praegu mängima hakkas.

Ja kuna ma juba ammu tahtsin selle muusikateema üles võtta, siis mainksin ka ära minu ja Raineri Power Hit Radio lemmiklood aastate lõikes ehk siis Meie lood, mis meid käima panevad:

2008- Rolf Junior-Ingel ja Kate Ryani lennukilugu feat. puusanõks
2009- Armin "iluspoiss" van Buuren- "In and out of love" ja Sashi "Raindrops" (kellele ei meeldiks see tunne, kui soojad vihmapiisad kehale langevad...)
2010- (Rainer ehk sellega ei nõustu niii väga, aga siinkohal mängib rolli vanuseprintsiip). Tim Bergling "Seek Bromance" c`mon kui hea homolugu, Swedish House Mafia ehk Rootsi trio mõlemad üüberhouse lood. Ketravad küll tuju ülesse. Ja muidugi Eesti tüdruku MIA lugu I.M.T.B. mixituna. Võimas.

Aga õhtut jääb lõpetama Wonderboy, with the power to move you...

Nimetu lühijutt

22. juuni. Päevad on kõige pikemad ja ööd kõige valgemad. Tartu kesklinnas saavad õhtuhämaruses kokku tavaline poiss ja lühikene blond tüdruk. Kokkusaamine pole juhuslik vaid nad on kõike plaaninud. Nad suunduvad poisi auto juurde ja sõidavad kauni Emajõe äärde. Tee läheb läbi paplite allee. Auto peatub ning poiss ja tüdruk väljuvad. Poiss võtab tüdrukust ümbert kinni, sest kuigi on suvi, siis õhtuti on ikkagi veidi jahe. Tegelikult aga poiss tahab lihtsalt tüdrukut hoida. Niimoodi nad siis jalutavad Emajõe äärt pidi. Nad jalutavad ja poiss vaatab kui kaunilt suvine tuuleiil läbi tüdruku juuste liigub. See teeb tema blondid juuksed eriti ahvatlevaks. Kõndides poiss vaikselt mängib tüdruku juustega. Tüdrukule see meeldib ja ta naeratab. Nad kõnnivad edasi. Väljas on nii pime nagu suvel ikka. Poiss lükkab enda käe tüdruku kätte ja põimib enda sõrmed tüdruku sõrmedesse. Tüdruk naeratab rõõmsalt. Selle peale poiss tõmbab tüdruku enda keha vastu ja paneb käed tema ümber. Nad vaatavad teineteisele silma, nii palju kui nende nägusid ja silmi on näha pimedal õhtul. Poiss võtab ühe käega tüdruku peast kinni ja loomulikult suudleb tüdrukut. Seda on tüdruk kaua oodanud. Tüdruku pehmed huuled maitsevad nii hästi, et poiss ei taha lõpetada nende suudlemist, vaid tõmbab tüdrukut endale veel lähemale. Suvine tuuleiil toob samal ajal tüduku juuste lõhna poisi ninna. Poiss ja tüdruk lõpetavad suudluse, kuigi nad seda ei taha, naeratavad teineteisele ja jalutavad edasi. Kui nad samal ajal hoiavad üksteisest veel tugevamini kinni.

Tingimusteta armastus?

Hakkasin sellel teemal mõtlema, kui lugesin hiljuti kuskil mingit artiklit. Kas selline nähtus nagu tingimusteta armastus on olemas üldse? Sest kui hakata mõtlema, et kas kui olla armunud kellessegi, kas siis sellisena nagu inimene on või on armastuseks vajalikud ka mingid tingimused nagu vastuarmastus ehk? Või mida saab üldse defineerida tingimustena? Igal inimesel on olemas siiski mingid eelistused, mille põhjal ta armub. Kas ilma nende tingimusteta ei armutagi siis? Selles suhtes, et maailmas on palju ilusaid naisi (võrdõiguslikult pean ütlema ka mehi), kellel on suurepärane iseloom ja kaunis olemus laiemas plaanis. Ja kuigi see nn iluetalon inimese näol võib tekitada iha, siis armastust ikka ei pruugi tulla. Ma küsin miks? Seepärast, et kuigi inimene võib olla täiuslik, nö armumismaterjal, siis ei pruugi ta olla täiuslik vastava indiviidi jaoks.
Siinjuures tulen tagasi tingimuste juurde. Mingeid iseloomuomadusi või välimusejooni, isik eelistab, mõndasid mitte. Kas kõikide eelistuste esinemisel ka isik armuks? Ei pruugi. Võib ka olla, et mittesobiva iseloomuga inimesse armutakse lõpuks ära.
Aga ma kaldun ikkagi teemast eemale: eelnevast tuleneb vaid, et mingid tingimused peavad esinema armastuseks. Samuti tingimusteta armastus tähendab minu silmis ka armastuse esinemist isegi ühepoolsena. Selles suhtes on tingimusteta armastus olemas, sest armastad teist ilma vastuseta. Aga ikkagi on olemas inimese olemus, mis paneb teda armastama. See on seega kahe otsaga asi, kuidas vaadata. Armastus ei tule tühja koha pealt, seega on sellel alus ja põhjuslik seos armumise vahel. Pigem on armumine tingimuslik. Armastus? Ei.

Sigaretti ?

Pole täna suitsetanud. Veel igatahes. Ja üldse viimastel päevadel on vähe tehtud. Isegi ei igatse väga sigaretti, aga raske on end motiveerida mitte suitsetama, kui vahel on sigaret vaadeldav kui see ainus pseudo-õnnesõõm, mida inimene enda ellu vajab. Sest olgem ausad, vahel ikka ongi sigaret see ainus põhjus, mis meid voodist välja laia maailma ajab. Suitsetajad kindlasti mõistavad ja noogutavad julgustavalt mu jutule kaasa. Aga mis on selles sigaretis nii erilist? Kas see maitse või hoopis see tegevus kätele või hoopis miski muu. Kas sigaret on midagi nii erilist, mida otsiti juba pimedal keskajal, kui püüti leida odavat õnne? Jumala eest mitte. See on ju kõigest sigaret.

Esmalt pean tänama isikuid, kelle mittetahtlikul mõjutamisel ma sattusin endale blogi tegema. Mul on ka vahel head ütlemised ja isegi kui keegi ei hakka neid lugema, siis on mul hea endal vahepeal lugeda ja naerda.

Alustaksin sellest et Monopol on kuradima lahe mäng! Nagu tõsiselt. Kui varem ma olin seda paar korda põgusalt mänginud ja ma ei näinud selles huvi ega üldse mingit võimalust võita, siis nüüd ma armusin sellesse mängu (arvatavasti seepärast, et ma hävitasin kõik 6 vastast). Kogu see ülevõtmine, puhas rõõm, kui keegi süüakse rahast paljaks :P Okei, ma pole päris selline tõbras ka, hakkas kahju kah, eriti Eliisast, kes polnud kunagi võitnud. Aga see 3-tunnine mäng oli eepiline, täis higi ja pisaraid. Soovitan kõigile suuremas seltskonnas mängida seda pidudel nt.

Suhteliselt hilja kirjutan siin, kell 1.38, olen terve päeva õppinud ning mõtlesin eile Mariaga eelseisvatele valimistele: keda valida? Ausaltöeldes on see raske otsus. Ükski erakond pole seekord sümpaatne. Poliitikud oleksid võinud teha Res Publica trikki ja luua enne valimisi uus erakond. Inimesed oleksid trotsist kindlasti seda valinud. Mina isegi.

Aga ilusat und mu kallis Monopol, kuna ma eile und ei näinud, siis täna näen ma kindlasti unes seda, mida ma olen juba 5 kuud iga teine öö näinud.