Moraalne võit

Mõtlesin, et täna ma räägin teile moraalsest võidust. Lugesin päris kaua aega tagasi ühes foorumis, kuidas üks poiss kurtis enda muret tüdrukuga. Faktilised asjaolud ei omagi tähtsust, aga poisile soovitati tüdruk maha jätta enne kui tüdruk ise seda teeb. Ja põhjenduseks oli, et siis jääb moraalne võit koju. Mulle jäi see meelde. Mitte mahajätmise kui sellise asja pärast vaid kui institutsioon ise. Lubage ma selgitan teile asja veidi lähemalt. Nimelt moraalse võidu plusspool on see, et sa võidad, aga negatiivne pool seisneb üldises kaotuses. Mingil määral võib seda võrrelda halva mängu juures hea näo tegemisega. Näiteks poliitik X jääb vahele korruptsiooniga. Teda ootab vangla. Aga selleks, et päästa mis päästa annab räägib ta enda kaitseks, et kõik teised tegelevad ka sellega ning mässib teisi poliitikuid ka sisse. Võitu kui ülimat naudingut ta sellest ei saa, aga kongis võib ta enda arvates mõelda, jumalik aupaiste ümber pea, et ta tõi vähemalt moraalse võidu koju.

Huvitav asi see moraalne võit. Kasutage seda, mu jüngrid.

Vääriline vastane

Olen mõelnud, et mul oleks vaja väärilist vastast, ürgvanelast nagu Sherlock Holmes`il oli professor Moriarty. Kedagi sellist, kelle poolt pakutud oht ja vastuseis suudaks minu valvsust ülal hoida. Vastane ei pea isegi olema vaenlane, võib ka olla keegi nii jutukas ja huviväärne nagu mina ise. Pole kaua kedagi sellist kohanud. Üldsegi olen ma tundnud vaid ühte sellist inimest. Miks teid nii vähe on? Inimesel on vaja pinget, motivaatorit ja kõige paremini pakub seda vastane. Vastane ei pea isegi vastane kui selline olema, vastane võib olla ka naine, kes pakub pinget. Võib-olla väärilise vastase ootuses ma olengi endale niipalju kohustusi peale võtnud, et vastase saabumise korral oleks mu kognitiivsed võimed laes, et ma oleksin kohe kohtumishetkest valmisolekus punane. Aga isegi hiina ja jaapani keel ei suuda piisavalt pinget pakkuda. Jäävad kuidagi lihtsaks, mu mõistusele ja meeltele alaväärseks. Tahaks ette võtta kas Tartu nelikürituse või siis lisaks veel hetiidi keelt või miskit muud iidset, väljasurnut.

Oh vääriline vastane, tule juba ja paku seda pinget mida ma pakuksin sulle meie vastastikustes ületrumpamistes ja võitluslikkuses. Võtke väärilist vastast nagu kvaliteetset malemängu, sa pead alati tema käike mitmeid samme ette analüüsima ja ikka sa ei saa kindel olla, kas ehk tema ei mõtle veelgi rohkem käike ette. Kaotusvõimalus on alati, aga oh seda mänguilu.

Nii lähedal, aga samas ka nii kaugel

Mäletan ühte talvist juhtumit siin Tartu linnas. Oli pidu ja ilmselgelt läks veidi käest ära. Läksin peolt siis edasi Lõunakeskuse juurde ühe sõbra juurde. Kõik oli väga viisakas ja korralik (mitte mingisugust mürgeldamist). Siis otsustasin koju hakata kõmpima, väljas oli palju lund, ilusasti tegi öö kohe palju valgemaks. Samas oli väljas lisaks lumele ka -20 kraadi. Aga pole viga, ma karastunud lõunaeestlane. Minu juurde peaks olema umbkaudu 30min tee, aga ei, nii see ei läinud. Ma läksin kogemata valele poole ning otse Tallinna maanteele välja. Imestasingi, et miks maanteed nii kaua on. aga liikusin edasi. Ühel hetkel jõudsin kuhugi ristmikule, kuskohast oli mul mõistus ära pöörata ning veel kuskil 4km kõndida kesest maanteed. Autosid ei olnud, aga pole viga, helkurit ka siis ei olnud vaja. Kokkuvõttes tegin 10 kilomeetrise ringi ja läksin koju üle 3 tunni. Oi kus sõbrad naersid mu üle alles.

Selline see elu on preilnad ja härrased.

Joonatan Murumets

See on mu alter ego ehk nimi ja identiteet, mida ma kasutan tihti pidudel, kus on võõrad inimesed. Vahel olen ka Jaanus Murumets. Ma selgitan teile lähemalt. Joonatan on selline lahe isiksus, vägagi töökas inimene aga mitte nii intelligentne kui Voldemar. Ta töötab Lõunakeskuse Rimi laos ja viib kaupa riiulitele. Vabal ajal tegeleb ta Pooles Kuues sahmerdamisega ja aeg-ajalt mängib ka sulgpalli.
Kui te kuskilt kuulete, et keegi tutvus Joonatan või Jaanus Murumetsaga, siis teadke, et tegelikult olin see mina.
Teine teema ka. Viimasel ajal on pidudel minult tihti küsitud, et kas mu vanemad on kuskilt mujalt pärit kui Eestist. Siis ma vastan, et mu ema on Ugandast. Ja inimesed usuvadki seda! Ütlevad, et jaa, vaatasingi, et sul selline kerge lokkis kräsupea jne. Nagu waat!!?!? :D
Toodan ikka kvaliteetnalja.

Omg kui lahe!

Täpselt nii öeldaks, kui ma hakkaks enda uue ideega tegelema. Nimelt mõtlesin, et kuradi vinge oleks, kui otsiks mingi seltskonna, valiks nendega kindla laulu välja ja teeks valmis sünkroontantsu kava. Lubage ma selgitan. Kujutage ette, et olete peol, inimesed suhtlevad ning muusika mängib meelsalt. Nt 6 inimest on eelnevalt kokku leppinud, et paneme meie kava loo peale vägagi diskreetselt ning ootavad hetke. Suhtlevad niikaua inimestega, mitte mingit märku andes, et midagi hakkab toimuma. Ja siis kui lugu läheb käima ja tuleb kava alguskoht, siis poole jutu peale PRAUHTI hüppavad kõik püsti ning hakkavad sünkroonis imekspandavaid tantsuliigutusi tegema. Mina sellist asja peol kõrvalt näeksin siis ma kilkaks küll kui väike tüdruk, et omg omg omg, niiiiiiii lahe.

Kujutage ette. Kui kellelegi mu idee meeldib ja tahaks ühineda, siis palun teada anda :)

Õnnelik olemisest

Ma ei taha rääkida sellest, nagu ma oleks meeletult õnnelik. Ei ma ei olegi õnnelik. Aga pole viga, sest ma pole ka õnnetu. Ma tunnen nagu mul oleks kohustus igas teises postituses möliseda mingi grupi või inimesega, sest mind ajavad nii mõnedki asjad närvi.
Näiteks mäletan kui ma sattusin rääkima ükskord klubis ühe minuvanuse üksikemaga (ei, ma ei sebinud temaga) ning ta hakkas halama, kuidas tema ellu on vaid halvad mehed sattunud ja kui õnnetu ta on ja kuidas ta tahab endale seda Härra Õiget. Ma ütlesin: "Ära hala, naine!" Ja siis selgitasin, et miks peaks mõni hea mees üldse tema juurde tulema, kui ta sellist emo-lõikumis meeleolu tekitab enda ümber. Et ilmselgelt tulevad osavad manipuleerivad seksi ja raha peal väljas sinu juurde, kui sa oled selline trainwreck. Sa oled lihtne saak ju. Kui sa tahad lõpetada enda halamisperioodi, siis lõpeta lihtsalt halamine! Muuda ennast ning voilà. Merci beaucoup. Mõtlesin, et minusugune sangar on nüüd jälle ühe elukese päästnud, aga ei. Sugugi mitte. Naisel oli kontrarünnak planeeritud. Ta hakkas ajama, et jah, sul on lihtne rääkida, sul on ehk täiuslikud sõbrad, aga ega nii lihtne siis ei ole ennast muuta. Ma jälle, et mis seal keerulist? Hakkad end kohe muutma samal sekundil ning jällegi olemas. Aga ei, naine oli osav, teadis mida vasturünnakuks kasutada. Pareeris mu argumendid sõnulseletamatu osavuse ja graatsiaga. Ta ütles, et EI, mina ei jookse enam kunagi kellegi järele, mina ootan kuni Härra Õige tuleb minu juurde, sest õiged mehed tulevadki ise naise juurde. Ma vaatasin selle peale, et tegemist on Preili Karnevaliga, ütlesin À bientot, merci beaucoup, GTFO ja läksin naerdes koduteele. Mõni lihtsalt ei taha õnnelik olla.

Natuke pohuismist

Mind hakkas järgnev teema natuke häirima, kui üks tuttav ütles midagi ja siis väljendas, et ta on pohuist. Minu arvates inimesed ajavad pohuismi segi selle easygoing suhtumisega, mida inimesed peavadki järgima. Nimelt pohuismi all peavad inimesed eelkõige silmas seda, et nad ei lase end asjadest häirida, elavad chillilt, ei hädalda ega vingu. Kui mõni sõber bitchib vms, siis ei hakka nutma selle üle, et sõber on nõme ja miks ta minuga nii nõmedasti käituma peab :S:S:S Hoopiski mitte, seltsilised! "Pohuist" võtab seda vabalt, sest ta teab, et milleks muretseda, milleks närveerida. Ma ise olen ka selline ja nii peabki.
Siiski peetakse seda pohuismiks, mind on ka palju palju selle järgijaks peetud. Aga lubage ma selgitan teile, kamraadid. Pohuistil on reaalselt kõigets pohui, teda ei huvita mis ta sõpradest saab. Tegelikult teda üldse ei huvita, kas tal on sõbrad või mitte. Sest tal on ju pohui. Ma ei usu, et enamikul teist, kes te olete "pohuistid", oleks enda perest ja sõpradest pohui, eks ju? Seega valige väljendeid. Kui ma ütlen millegi kohta, et mul on pohui, siis ongi reaalselt mul sellest suva. Ja seda see pohui tähendabki, et te teaksite.

Ja kui sa ütled, et sa oled pohuist, siis sa üritad lihtsalt end badassimalt näidata, kui sa tegelikult oled :)

Muideks, mul on koer nimega Kalle

See pealkiri on üks näide vestluse osast, mille nimeks on "Jutu jätkuks mainitud asjad". Viimasel ajal ma nagu natukene isegi vestluspartnerit sunnin ütlema mõne sõna jutu jätkuks. See on kõik tegelikult väga lihtne, me kõik kasutame seda nähtust vestluses. Aga kas olete varem ka mõelnud sellele, olete olnud sellest teadlikud?
Mina ka varem ei olnud. See võib olla väga lihtne. Põhimõtteliselt kui vestlus jääb seisma ja tundub, et pole midagi öelda, siis üks ikka inimestest mainib midagi, nö jutu jätkuks. Vahet pole kas ta küsib kella või räägib enda koerast nimega Kalle või siis peale pikka juttu ja vaikuspausi ütleb tüdruk enda poisile: "Muideks, ma olen rase."

Igatahes tunnen põnevust nüüd, kui ma tean, et on olemas spetsiaalne nähtus nimega "jutu jätkuks mainitud asjad."

Subkultuurid

Selle posituse idee on mul juba väga, väga kaua olnud. Ammu ammu rääkisime Olegiga subkultuuridest ja kirusime neid ikka väga palju. Ilmselgelt ma ei salli just goote ja emosid ja mis iganes enamlevinud subkultuure. Mind nad lihtsalt häirivad, aga ma ei roni ka neid raudlatiga peksma. Inimene on inimene, kuigi ma ei suhtle nendega just väga aktiivselt.
Ühes subkultuuride uuringute aines ülikoolis, kord lausus tudeng: ka turumutid on subkultuur. Seda kuuldes oli esmane mõte kere peale anda nii rumala jutu eest. Üritasid olla tark, sul ei tulnud välja, palun lahku ülikoolist. Aga hiljem hakkasime Olegiga sellele mõtlema. Et tegelikult võib niimoodi vaadata küll. Ka mina, suurim subkultuuride vastane ja ehtne mässumeelne pojake, kuulun tegelikult samamoodi subkultuuri. Lubage ma seletan. Me Olegiga moodustame omaette subkultuuri meestest(vähemalt varem olime sellised), kes on intelligentsed, võrdlemisi sportlikud, asjalikud, kuid kellele meeldib arvutimänge mängida ja võivad sinna maailma tundideks ja päevadeks mattuda, olla antisotsiaalsed elajad. Nö vabatahtlikud nohikud moe pärast. See teebki selle imelikuks, et kui varem üritati olla mittenohik, siis tänapäeval on nohik olemine võrdlemisi populaarne. Me moodustame omaette nõndanimetatud vennaskonna. Ja see vennaskond pole üldsegi mitte väikene. Ühesõnaga vaadelge neid nö asotsiaalide subkultuure, tibide subkultuure, varaste subkultuure jne. Kui hakata mõtlema, siis võib seda kõike niimoodi vaadelda.
Mulle meeldib olla subkultuur: vähemalt olen nüüd tolerantsem teiste vastu. Aga goodid hirmutavad mind ikkagi.

SH

Olen nagu olen

Esiteks tervitan Karinat. Olen Sinu tervitamist kaua kaua edasi lükanud. Ole terve :)

Aga pealkirjast lähtuvalt. Varem noorena, kui kuulsin kedagi (eriti tüdrukuid) ütlemas: "Olen, kes olen. Kui ei meeldi, tõmba minema," siis mõtlesin, et ohoh on alles enesekindel ja iseteadlik, siis nüüd ma näen selle taga kibestumust ja madalat enesehinnangut. Seda enam, et olen seda lauset kuulnud alati väga nähvavalt ja ründavalt. Lubage ma seletan (minu üks uusi lemmikväljendeid): Toome näiteks tüdruk X, kes on rõõmsameelne, üldiselt positiivne koos loomuliku ja kohustusliku stressiga ning kellel on palju sõpru ja kes on seltskondlikult väga sotsiaalne ning meeldiv inimene. Siiski on tüdruk X mõistlikult imelik enda kiiksudega (mulle muideks kiiksud meeldivad, sest parem olla imelik, kui tavaline).
Toogem teise näite: Tüdruk Y, kes on endassesulgunud, vinguv, keskmisest vähema arvu sõprade/tuttavatega ning selline, kelle komplekside pärast te ei soovikski sellise inimesega väga suhelda.
Lubage ma nüüd küsin, et kumb lausub selle postituse pealkirjas olevat väidet? Otseloomulikult Tüdruk Y. Tüdruk X ei pea ennast tõestama teistele ja iseendale, et ta on kuidas on, kui ei meeldi, tõmmake minema. Ta teab ise ka enda enesekindluse tõttu, mida ta väärt on ja kui ei sobi teistele, siis mis teha. Tüdruk Y aga enda madala enesehinnanguga (Arvatavasti möödaniku valude tõttu, mida on meil kõigil olnud. Ei tasu end liiga eriliseks ka pidada) peab teistele ja endale tõestama, et ta on rahul sellisena nagu ta on, kuigi ta valetab iseendale. Kui ta oleks iseendaga rahul, siis ta ei üritaks meeleheitlikult teistele väita, et ta on nagu on ja kui ei meeldi, siis kaduge mu elust!!! Ta tahaks ennast üle kõige muuta, olla nagu Tüdruk X, kes on rõõmus ja positiivne, aga teda takistab enda raske taak, mille ta on endale valinud olles Tüdruk Y.

Loodan, et saate mu mõttele pihta. Jutu mõte oli, et need üüber enesekindlana näida tahtvad isetadlikud feminismipoole püüdlejad on tegelikuld parajad train-wreckid. Muidu oleks mul neist kahju, aga nad lihtsalt on liiga ülbed. Kusjuures praegu tulingi mõttele, et kui vaadata tüüpilisi 20. sajandi feministe, siis need olid üpris sarnased Tüdruk Y-le.

PS: Ärge saage valesti aru, nagu ma oleksin naistevihkaja ja võrdõiguslikkuse vastane. Vastupidi. Ma olen lihtsalt positiivse suhtumise ja mõtlemise pooldaja.

Mmm, jäätis. Mmmm tahaks šokolaadi

Ei ei, mina neid praegusel hetkel eriti ei taha. Kui oleks, siis muidugi ära neid ei viskaks. Tänae postitusega mõtlen ma seda, kuidas mõned msnis panevad endale selliseid alapealkirju. Võimalik, et ma olen kuri ja kibestunud vms, aga ausaltöeldes ajavad need pealkirjad mind ikka toorelt kettasse. Kui sa tahad, siis võta. Tervel msni listil pole vaja selliseid soove teada.
Vaatangi kohe järgi, milliseid alapealkirju ma praegu enda listis leian:
23 bck @ Pärnu- ok, saan veel sellest isegi aru, ei häiri mu silma ja teatamise mõttes on see tervitatav info.
Show them to me- Isikul see kaua olnud ja saan aru, sellest nagu ka sellest, et mul on 5 aastat juba sama dp.
Järgmine nädal Tartus 40-- Tervitatav info, et inimene suundub Eesti ilusaimasse linna. 40 seal taga on ka kohati tähelepanuvajadusest tingitud. Ikka lähed küsima, mis see tähendab. Aga eks nii on hea silme ees lugeda midagi.
@Tallinn- mõistetav info
tööl/õudne seljavalu- info + kerge vajadus lohutamise ja nunnutamise järele, et oh sa tibulinnukene, nii kahju, et selg sul valutab.
You are the best one of the best ones--lihtsalt nunnu emotsioonide väljendus :
So OP- WTF? Küsimusi tekitav jällegist.
living easy, no stop signs- isik tahab näidata, et ta on selline badassim. Kogemus on näidanud, et badass ei vaja väljanäitamist, et ta on badass.
xxxxx- kirja ei pane, aga üks armastusavaldus. Eks ta ole selline esimese armastuse teema, et on vaja kõigile näidata.

Ja suht ongi kõik. Asjaolu, et mmm-itamist jne ma ei leidnud, tuleneb sellest, et ma kustutasin need inimesed kõik ära.
Väga suurt tähendust sellele postitusel ei olnud, lihtsalt ammu juba mõtlesin sellest ka kirjutada, sest mind see häirib see attention-whore värk. Alapealkiri olgu inimese olemust ehk tutvustav või informatiivne ja kasulik, mida lugedes ma tean, kus inimene asub või muud tarka.

Aitäh lugemast.

Oh vesi sel sinasel ööl, kuupaistel välklemas mu jalgadel

Esmalt tervitan enda 3. followeri, kes juba veidi pahandas, et ma pole tema olemasolu konstanteerinud. Tere!

Jätk ühele mu esimestest postitustest nimega "Nimetu lühijutt":

On soe öö. On raske öelda kellaaega, sest öösel on ühtlaselt valge, tunnetad hommiku saabumist selle hämaruse valguses, aga veel ta ei tule. Öös on romantikat, eriti sellises suveöös. Ei ootagi hommikut, sest hommik lõpetab loo, nagu ärkamine lõpetab unenäo. Poiss ja tüdruk kõnnivad mööda Emajõe kallast, jõudes rannani. Nad otsustavad minna jalgupidi vette. Paljad jalad tunnevad liiva jahedust, mis ei häiri, sest poiss annab tüdrukule enda pusa selga ning hoiab tüdrukul ümbert kinni ja hoiab teda soojas. Tüdruk vaid naeratab selle peale poisile silma vaadates ja ütleb: "Aitäh," armastava pilguga. Nad jalutavad madalas vees ja jägivad vaikselt ujuvat pardipesakonda, ema ees ja pojakesed järel. Selle ilusa pildi juures vaadates öist loodust tüdruk lõdiseb suvekülma käes ja poiss ei jäta seda tähele panemata ning tõmbab tüdruku enda keha vastu, et teda soojendada. Poiss paneb käe enda sooja käe vastu tüdruku põske ja silitab seda siidpehmet ja jahedat nahka. Tüdruku silmad säravad kuuvalguses kui ta poisile otsa vaatab. Poiss hoides tüdruku põsel enda kätt, nõjatub enda näo tüdruku omale lähemale ning tüdruk tunneb poisi sooja hingeõhku enda nägu paitamas. Nende suudlus on täis kirge ja armastust kui nad paljajalu vees seisavad ning täiskuu paiste randa nende ümber valgustab. Ilus öö. Nad ei oota hommikut, sest kui nad hiljem ärkavad, siis nad teavad küll, et see oli päriselt, aga ikkagi tundub see kadunud unenäona, mis enam tagasi ei saabu.

S.

Sarkastika

Just nimelt! Kuulsin täna ehtsat sarkastikat, sellist mida kuuleb muidu vaid Dr House`i suust. (Ma täitsin enda lubaduse!:D )
Asjadest ka veidi.
Leidsin asja mille vastu ma mässama hakkan. Selleks asjaks ei ole vägivald kui silmaga nähtav. Ei ole ka valetamine kui selline. Ei ole ka muud diibid värgid. Selleks suhteid ja inimkonna tulevikku ruineerivaks nähtuseks on passiiv-agressiivsus. Las ma seletan teile, kallid kaaskannatajad seda veidi lähemalt. Kui nt mina olen üpris jutukas ja üritan teise inimesega suhelda ning tema kogu jutt piirdub ma ei teadega ja vaikusega, ühesõnaga sotsiaalse suutmatusega. Ja kui käia veel peale, et inimene natuke räägiks ja otsustaks ja näitaks vestluse vastu mingit huvi üles (ma ei räägi juhtudest, kus on aru saada, et inimene ei taha suhelda), siis viilitakse veel rohkem. Mina vaatan seda passiivse kaklusega, sest selline tunne mul tekib sellistel juhtudel. Inimene nagu tahaks minu kallal rakendada ja ma tunnen sel juhul, et ma pean asuma automaatselt hädakaitsesse ja ründama inimest verbaalselt. See on peen mäng, mu daamid ja härrad. Mäng pilkude ja psühholoogiaga. Teatud määral mulle meeldivad mängud, kuid ma tunnen et ma pean mässama selle fenomenaalse mühaklikkusega. Võib-olla ma mängingi kaasa, juurides seda juba eos välja. Eks paistab, kuid kestab mu rebel staatus ikka edasi. Rebelitel pole kunagi palju sõpru ja nad on vihatud tõprad, kuid nad on elus edasiviiv jõud. Samamoodi nagu ja juutlus.
Mu postituse mõte oli, et hoiduge passiiv-agressiivsetest inimestest, nad on nii kuratlikult väsitavad ja tekitavad stressi.

S.

ksv! H

Just nimelt! Lugesite õigesti. Võiksin ennast nüüd apollonlikult pikkade juustekiharatega meesjumaluseks pidada, aga ei. Sest ma käisin juuksuris. Kui Volber paar nädalat tagasi oli epic pidu siis kevadkommerss oli veelgi epicum. Kõigest ma ei saa rääkida, sest ikkagi oleme kinnine organisatsioon, aga no isegi Rein Rannapil ei oleks midagi halba öelda nagu tal on pühapäeviti koguaeg halba öelda Kevini kohta.
Igatahes jah, nüüd olen ka ksv! (teadmatuile lugeda kaasvõitleja) H. Kõlab ju vingelt? Ma tean jah, ma isegi plahvatasin uhkusest. Ainus hirm on, et raha hakkab nüüd räigelt minema, kui tasuta rebaseelust sattusin vastutusrikkasse ja kulukasse värvikandja ellu. Aga pole viga, sest asi on seda väärt. FUCKING YEAAAAAH!!!. coetus 2010 I, ma õnnitlen meid kõiki. Uskumatu kui väärt mehed ja vennad meile kokku sattusid. Igale ühele neist usaldaks enda elu ja üldse. Võrratud inimesed.

Järgmisena aga räägin teile subkultuuridest veidikene. Jah, mul blogimõtteid on, aga lihtsalt pole viitsimist ja aega neid kirja panna. Samuti mõtlen kõrvale luua ühe privaatblogi, sest päris kõik asjad ei kannata siin välja ütlemist. Või siis teen eraldi ühe poisteblogi ja ühe tüdrukuteblogi. Eks näis.

Kes tahab tulla ja näha milline see Sakala on, siis andke teada, ma saan nüüd sobival juhul külalisi kutsuda ja maja tutvustada.

ksv! H
c 2010

Volbrist

Teadatuntud tõde on, et kõige kõvem Volber toimub alati Sakalas. Eelmine aasta, kui ma veel nooruke rebane olin, siis vaatasin juba et waaaat. Ja see aasta polnud mitte midagi kehvemat. Rahvast oli jällegi üle 1000 inimese. Inimesed üritasid üle aia ronida, et sisse saada ja jopparid ossid hakkasid tõmblema, kui neid värava peal sisse ei lastud. Nagu ikka. Järjekord oli pikem kui klubides ka kõige lahedamate pidude ajal. Õhtu tegi eriti võimsaks ja meeldejäävaks diskokunn Onu Bella. Kõik need vanad diskolood mida ta mängis ja tema põhifraas lugude keskel: "Ära mögise", tegi Volbriöö ääretult meeldejäävaks ja lõbusaks. Rebasena oli siiski palju tegemist ja oli väsitav, aga pole viga, sest kõik oli lihtsalt nii faking kõva!! Baaris töötades oli kõige meelitavam, kui ühele naisele tema palve peale andsin klaasikese kraanivett ja ta suurest rõõmust ja alkoholiuimast andis mulle tipiks 2 eurot. Tekitas kohe tunde, et ma polegi ehk kõige koledam :D
Kui hommikul kell 8 hakkasin autoga koju sõitma (jah, ma ei joonud), siis oli veel palju rahvast majas, inimesed lõbutsesid, laulsid ja rõõmustasid vahva öö üle.

Volber on lihtsalt kõige epicum pidu aastas. Eriti akadeemilistes organisatsioonides. Ja eriti Sakalas.

Natuke mässamisest

Kuna olen rebel ja elukutseline mässaja, siis mõtlesin, et jagan teile vähestele, kes seda loevad, natuke mässamise olemusest. Nagu enamik teavad, siis ma mässan esiteks Facebooki vastu, sellega, et ma ei tee endale sinna kasutajat. Asi on puhtalt mässamises. Samuti ka selles, et kui keegi annab mulle lingi fb-le, et vaata seda või toda ja tal meenub, et mul seda ei ole või saan ise öelda, et mul pole Facebooki, siis ma tunnen, nagu moraalne võit jääks koju ja mässamine viib lõpuks üldisele võidule :)
Ärge saage aru, et ma mässan puhtalt sellepärast, nagu ma ei tahaks mainstream olla ja üritan meeleheitlikult olla mingi subkultuur. Ma mässan ka subkultuuride vastu. Nagu üks ajakirjandustudeng ütles: "Turumutid on ka subkultuur." Nagu waaat?!?!? Tuli idee, et subkultuuridest ma peaksin millalgi hiljem ühe postituse tegema.
Rebel olemine on elustiil, ma mässan selle vastu, et olles mees, peaksin ka kogu oma aja jooksma tüdrukutel järel. Ju ma tundun siis külm, aga see kuulub rebel olemise juurde (mitte et ma homo oleksin).
Aga peamine on mässamine süsteemi kui sellise vastu. Jällegi ärge saage aru, nagu ma oleksin väga kinnise mõtlemisega, mul on vägagi avatud meeled ja ma pole teise jutu peale kannaga näkku lööja, lihtsalt seepärast, et jutt tuleb Sinu, kui teise isiku suust. Süsteem on kogu mateeria ja universumi olemus, riik kui selline ja inimsuhted kui sellised. Arvatavasti ma tahan olla maailmaparandaja, kui mässan sellise korralduse vastu? arvestades mu hero unesid, ongi mu olemuseks olla parandaja, puhastaja mittetäiuslikus süsteemis.

Ühesõnaga loodan, et saite kõik targemaks mässamise olemusest.

Räägin natukene endast ja tervitan enda nr 2 followeri

Minu nimi on Steave ja ma olen väga tundeline inimene, mulle meeldib õhtuti kätekõverdusi teha ja kogun kastanimunasid, see aasta pole ma veel ühtegi kastanimuna jõudnud koguda. Neid lihtsalt ei ole! See muudab mind päris kurvaks. Mulle meeldib ka siilidele alustaldrikute peal piima serveerida, minu arust muudab see mind suureks loomasõbraks ja ma olen glamuurne. Mul on ka üks hea sõber, temaga oleme häid aegu läbi elanud. Ta nimi on Cristofer. Ta on minust 3 aastat vanem ja minu suur iidol. Kui mul on jälle halb tuju ja muutun tundeliseks, siis tuletan ma meelde Cristoferiga McDonaldsis veedetud aegu. Ta võttis alati 2 suurt Big Maci ja sõi need kahe ampsuga ära. Müüjaid alati imestasid, et mis inimeseloom see Cristofer küll on. Alati kui ma linnas ringi liigun, siis kõik inimesed tervitavad mind, sest nad teavad et me oleme Cristoferiga nagu vennad, mitte nagu vennad tegelikult, sest mul pole pärisvendi, aga ikkagi oleme head sõbrad. Cristofer on ka väga lihaseline poiss, ta kogub telliskive. Seepärast pole ka imeks panna, et ta niivõrd tugev on. Aga tugevusel on ka negatiivsed küljed. Tugevana ei oska Cristofer enda jõudu hinnata ja hetkel on ta vangis. Kui politsei ta ära vedas, siis mu süda murdus: minu suurest sõbrast ja iidolist oli saanud pätt ja kaabakas. Aga siiski pean teda ikka veel enda sõbraks, sest ta on ikkagi ju Cristofer!
Nüüd ilma Cristoferita ma veidi kardan liikuda linna peal, sest Cristoferi pole mind enam kaitsmas, tema suured tugevad lihaselised käed pole andmas minu narrijatele molli. Mida ma siis teha niikaua saan? Ehk peaksin endale kassi võtma? Poleks ka paha, sest kassid on väga ootamatu ja vihase käitumisega. Neist oleks abi. Peaks selle osas Cristoferilt nõu küsima.
Aga oodakem suve ja oodakem küülikuid aasa peal. Nende pikad kõrvad ja puhevil sabad panevad mu lihtsalt kilkama nagu väikese tüdruku. Cristoferile see ikka meeldis.

Sünnipäev

Kui täna ärkasin, siis oli tõepoolest teine tunne. Ma polekski uskunud, et teine tunne võib inimest vallata enda sünnipäeval. Aga see tunne polnud sünnipäevast. See tunne polnud ka päikesepaistest, mis mind äratas. See tunne oli hoopiski sellest, et ma olin veel sigalakku täis. Õhtul seda sissekannet kirjutades pole olukord paranenud. Tegelikult oli täna täiesti tavaline päev, mitte midagi erilist, mitte midagi uudset. Eelmine eluaasta algas ilusti, teine pool läks sitasti. Ja nii ongi! Muutusi ei paista. Teate küll, kuidas igal inimesel on vaja ühte asja, millele pühenduda? Või mitte pühenduda vaid miski, mis hoiab tema mõtteid endal, miski miski. Saate aru küll. Kui ei saa, siis järelikult ei küüdi minu intelligentsustasemele. Vabandan juba ette. Aga asjast. Hakkasin täna mõtlema, et mille külge ise haakida end. Selline tühi eksisteerimine tüütab ära ja kurnab nii mõistust kui maksa. Mõtlen, et peaks raamatu kallal aktiivselt toimetama. Eks näis. Täna välja jälle ja kui homme ärkan samamoodi, siis ehk mõtlen juba teisiti.

Aga tegelikult saate ise ka kõik aru, et täiesti mõttetu postitus oli, ülesehitus puudus ja kulminatsiooni ka polnud.

Kõike head kõigile, eriti Sulle, kui sa seda loed.

Masterplan

Just nimelt, mul on vaja masterplani. Sellist, mis on nii geniaalne, et selle geniaalsus kahvatub vaid selle väljamõtleja ees. Võiksin ju lähemalt ka asjast rääkida, aga pole mõtet lugejaid liigselt erutada. Kui aeg küps, saavad kõik teada, kas masterplan oli sama master nagu "Ocean 11" filmis.
Igatahes asja juurde, võimalik, et mul on mõndade inimeste abi ja masterplani õnnestumise nimel pean tegema väikseid ohverdusi, nii ajaliselt kui ka inimressurssi panustades. Eesmärk on saavutada midagi, mis tundub võimatu. Minu enda arvates ka. Aga masterplani eesmärk ongi ju võimatut saavutada, eks?
Krt te ei kujuta ette kuidas ma tahaks teile lähemalt rääkida. Ma olen noatera peal praegu saladuste avaldamisega, aga ei. Ei. Seda ma ei tee.
Kirjutades tekkis mõte, et mida kuradit ma siin üldse aega raiskan, masterplan vajab jäägitut pühendumust ja aega. Alustan sellega. Tähtaeg on aprilli lõpp, kui segavaid faktoreid ei teki. Kui masterplan ei õnnestu, siis olen feil tüüp :/
Masterplan, LÄKS!

Energia tasakaalust

Selle sissekande mõte tekkis mul, kui ma siin viimastel nädalatel olen päris mitme inimesega suhelnud ja kahjuks on enamik neist olnud väga negatiivsed. Alustades juttudest, et sõbrad ei hooli ja üldse on kõik nii raske ning elu on karm olnud.
Ma ei leia, et seda oleks vaja teistele väga kurta, sest olgem ausad, igaühel on olnud hädasid ja ükskõik kui hull olukord tundub, siis alati võib olla hullem ja alati ongi kellelgi hullem. Nii et lõpetage, eks?

Aga teemast. Ma ise pean end üpris positiivseks inimeseks ja kuna maailmas on olemas positiivne ja negatiivne energia, siis peaks olema igaühe eesmärgiks saada endale võimalikult palju pos. energiat. Enda näite põhjal võin öelda, et positiivse mõtlemisega naljalt mul ka miskit negatiivset ei juhtu. Või kui juhtubki, siis positiivse suhtumisega peab sellest üle olema. Negatiivse peab enda elust välja heitma ja püüdlema vaid õnne poole. Meenub kuidas üks tüdruk hiljuti rääkis mulle, kuidas jällegi tahaks uusi sõpru ja tahaks endale meest, kes peab teda eriliseks ja teda õnnelikuks teeb. Ta ütles, et küll see Õige tuleb tema juurde. Ok. Aga olgem ausad, no tegelikult ei tule ikka, ise peab ka natuke vaeva nägema, negatiivse halamisega sa tõukad just positiivsed ja head inimesed endast eemale ja häda ja viletsuse võtad hoopis vastu. Ma olen 100% kindel, et kui teha teaduslik uurimus sel teemal, siis oleks mul õigus. Ja te kõik teate seda.

Enda elu muutmiseks peab alustama endast. Lisaks energia tasakaalule räägiksin lühidalt ka tasakaalus vahetusest, mille järgija ma olen. Mõtte sain animest nimega Full Metal Alchemist. Ühesõnaga kui sa annad midagi ära, nt raha vaestele, armastust sõprade vastu, siis sa saad enda väljundi tagasi. See ei pruugi olla sama väärtuse näol. Nt raha annetades võib saada vastu armastust, õnne. Mida iganes. Aga nii on. Põhimõtteliselt saab seda nimetada ka karmaseaduseks, kuigi Equivilant exchange on minu arvates vingem nimetus :P

Kokkuvõtteks: olge positiivsemad, ärge vinguge. Minge kohe välja ja hakake kiirgama ehedat enda ümbruses peegelduvat energiat. Küll näete, et see positiivne muutus enda elus, mida te otsinud olete, tuleb.

Tere Follower

Täitsa uskumatu, et mu blogil on ametlik jälgija :P Kas ta siiski jälgib? Meelitav siiski :)
Aga siiski. Peaks selle emoteema siin ära lõpetama ja misikit huvitavat ja põnevat kirjutama.

Soovin kõigile jääradele palju õnne sünnipäevaks juba ette ja taha :)

Tühjust hinges ei täida küllusega

No ei tööta lihtsalt mittemiskit. Jäin pikemaks ajaks haigeks, nii et koolis ei jõudnud käia ega üldse mitte midagi teha. suur tühimik. Ma ei tea üldse enam mida ma tahan. Ma olen üpris kindel, et mu eriala ei ole minu jaoks. Ma olen üpris kindel, et korporatsioon ei ole minu jaoks. Ma olen üpris kindel, et tunded ei ole minu jaoks. Ma olen üpris kindel, et peab midagi muutma. Asjad ei saa niimoodi käia edasi.
Mäletan kuidas need suured tellised, millest mu elu oli koostatud, istusid ilusti, sest segu, mis kõike koos hoidis, oli ideaalne. Ilma seguta on aga kõik nii õrn, purunev. Ja purunevad asjad kipuvad purunema. Seda ei anna parandada nagu mõnda vaasi vms. Peab hakkama vundamendist alates uuesti ehitama. Kas on jõudu?

"Valge roos kõige erilisemale"

Veelkord mõtetest

Endalegi imestuseks olen ma viimasel ajal mõelnud sõjaväest. Ma tahaksin sinna minna. Ja ma ei mõtle Eesti sõjaväge, vaid midagi mehisemat, nagu Prantsuse võõrleegion. Ma tahaksin enda elule saada seda väljundit ning seal olles ma kindlasti saaksin selle koos uue nimega. Ma ei räägiks mitte kellelegi, et ma just siis sinna läksin ja oleksin need 5+ aastat ilusti seal ära. Käiksin surmapõlglikult kriisikolletes ja teeksin midagi ajatäiteks ja pingetpakkuvalt. Kas see pole hea mõte? On ikka küll.
Kahjuks aga on kool. Koht kus ma küll käin, aga ei taha enam käia. Kus ma küll õpin meeletult, aga ei taha enam õppida. Pea on tühi, kõht on tühi. Ja süda on tühi. Mida teha?

S.

Natuke mõtetest

Ma mingi aeg tagasi avastasin, et ma üldse ei karda surma. Ja ma ei mõtle sellega, et oleksin suitsiidne, vaid asjaolu, et surm ei hirmuta mind. Selles suhtes, et kui tuleb, siis tuleb. Minu arvates surmakartus tekib sellest, kui inimesel on miskit lõpetamata või miskit, mille poole tõsiselt püüelda. Ma küll püüdlen selle poole, et saada Eesti parimaks vandeadvokaadiks, aga see pole see ehtne siht, mis mu mõtted, aja ja kogu olemuse täidab. Kõik on kuidagi nii kaduv ja muutuv, et ei näe seda sisu, millega täita enda mõtted ja isiksus. Mille järgi ennast vormida, mis paneks surma ees hirmu tundma, et Ta võib iga hetk tulla ning ma pole enda eesmärke veel täitnud. Oh neid südant ärgitavaid kripeldusi ja aja lennukat võidujooksu indiviidi eksistentsi lõpuni.

Tahaksin tsiteerida ka Allen Carr`i, kes ütles, et " Surmakartus pole häbiasi, häbiasi on karta elamist ennast." Eks nii ta ongi mu elus.

Saun ja talv

Käisin pühapäeval saunas, mis oli hea päästerõngas külmast talvest ja mulle meenus miski leili visates. Aurava vee kuulmine kerisel tegi mind kurvaks, sest mulle meenus miski, mis on kadunud.
Kadumisest ja hetke püsimatusest rääkida ma tahangi. Olen siin pikalt mõelnud, mis on mu blogi mõte: kas tahan lahedaid jutte kirjutada, et kõik saaksid naerda; kas tahan niisama halada, et ma olen vänt või siis mõte pesitseb milleski muus. Ma tean, et mu blogi keegi ei loe, kuid ma pean ikkagi enda blogi eesmärgiks inimestele teadvustamist, et kogu õnn peitub õnnes, mida valdab inimene enda südames. Tähtsad pole ainelised ja ajutised naudingud vaid õnn kellegi õnnelikuks tegemisest (arvatavasti peetaks mu arvamust naiivseks, aga tegelt nii ongi). Ühesõnaga tahan ma öelda, et iga inimene võiks võtta hetkeks või siis veidi pikemalt aja maha ja mõelda, mis on tema jaoks tõeliselt tähtis ja pühendada enda energia ja südame sellele. Kui ollakse võidelnud ja hoolinud millestki erilisest inimese enda jaoks, siis saab hing tõeliselt rahus olla. Mõelge sellele inimesed.

Tallinnaskäigust

Reedel sai Tallinnas käidud. Sõit venis, sest Imavere kandis oli päris ränk avarii. Seisime tund aega bussiga ühe koha peal. Aga see pole tähtis, sugugi mitte. Tahtsin rääkida kaashomo Glenist. Glen on nagu liiga lahe tüüp. Uskumatu tegelane. Kõik kes teda teavad, arvavad, et kas ta on ülbe või siis sigalahe vana. Saime kokku ja mõtlesime, et teeme väikesed õlled. Aga Glenil olid hoopistükkis teised plaanid. Nimelt Glen tahtis end rihmaks tõmmata. Pole ju paha mõte? Peale kosutavat soojendust Patrickus läksime Korterisse. Oi jumal kui lahe koht see on. Saime onu kaudu listi ja saime onu Marko kaudu ka drinke. Väga viis. Aga oli probleem. Glen oli selleks ajaks juba lukus. ergutuseks tahtiski ta sõna otseses mõttes "kiirendust", kui saate aru, mida ma mõtlen. aga kahjuks ei saanud. Kurat küll, see dnb oli liiga kõva seal. Isegi Köögis sai enda maitse järgi panna dnb-d. Oh jumal. Ei oskagi kirjeldada, milline vahva lõõgastusasutus see on. Igatahes möll oli kõva ja tuju oli hea. Kui hakkasime lahkuma, siis minu ja mu venna käest küsis üks neiu, et kas me oleme koos, nagu paar siis. Ju me siis olemegi, kui inimestele niimoodi tundub. Aga kahjuks Glen ei ole meiega "koos", sest selleks hetkeks oli ta kadunud. Leidsime ta Venuse eest. Mees oli väge ja kiima täis, ning tahtis saada. Aga ei saanud. Tema olukorda väljendavad sõnad, mis ta mulle hommikul telefonis esimesena ütles: "Täitsa putsis." Ja nii ongi. Vahva oli.

Lisaks tahaksin vabandada kahe inimese ees, kes küll seda blogi ei loe, aga siiski. Vabandust, ma käitusin nõmedalt, olin ülbe ja ütlesin halvasti.

S.

Sõbrapäevast.

Muidu ma kirjutaks tegelikult reedesest Tallinnas käigust, Gleniga hullamisest ja muudest huvitavatest asjadest, aga kuna sõbrapäev just lõppes, siis mõtlesin, et oleks paslik sellel teemal veidi arutleda.
Kuulsin täna mitmetelt inimestelt suht samade sõnadegaöeldult: sõbrapäev on mõttetu päev, miks on vaja eraldi päeva, et sõbradets hoolida või kallimaga eriline õhtu veeta. Ma vastasin üldjuhul niimoodi: SO WHAT!! Enamjaolt need kurtjad olid ka kibestunud inimesed loomulikult, aga minu argumentatsioon oli järgmine: kui iga päev nt viia kallim välja sööma või teha romantiline ja armas õhtu, siis muutuks see ju rutiiniks. Ja rutiin ei ole inimestevahelistes suhtes hea. Siis hakkad teist ja kõike võtma enesestmõistetavana. See ei ole ka hea. Seega miks mitte omada ühte päeva aastas, kui nt mees tunneb kohustust enda kallimat üllatada ja korraldada miskit erilist. Ja see pole range ebameeldiv kohustus vaid ma näen seda ka meeldivana. Sa avad sellel päeval silmad enda kallima suhtes ja lahkud kas või üheks päevaks rutiinist.

Seega minu arvates kommertslikkusele vaatamata, on sõbrapäev väga vajalik päev. Inimesed, hoidke enda sõpru. Mehed hoidke enda erilisi naisi.

Jumal ütles saagu valgus. Ja valgus sai.

Ei, ei, sellega ma ei mõtle sugugi spirituaalset sissekannet kirjutada vaid kevadet ja seda rohket valgust väljas. Olen juba 5 tundi istunud koolis. Täpselt sama koha pealt. Ja 5 tundi on veel jäänud. Aga ma ei kurda üldsegi mitte. Mul on mu arvuti, mul on mu raamatufail ning mul on see kaunis päike väljas. Ma tunnen, et miski hakkab muutuma. Loomulikult süngus koos vihaga kaotab võitluses armastuse ja rõõmuga. Naeratus on see, mis paneb inimese liikuma. Eriti kui keegi nii imeliselt naeratada oskab.

S.

Veebruar ja kevad

Mõtlengi millest kirjutada. Palju asju on, mida öelda, aga kõigest ei saa ma kahjuks rääkida. Selleks peaks blogi tegema privaatseks. Seega kirjutaks nt Inglismaast. Alguses oli väga chill: rock n roll all night and party every day, aga lõpus tulid ikkagi mõtted pähe, millest ma ei saa lahti, mis mind juba pikalt kummitavad. Ma olen ikka hiiglaslik uroodiud, olen vaid inimestega halvasti käitunud ja kogu see karmavõlg, mis mulle tuleb millalgi kaela, ma väärin seda. Ma lausa tahan seda. Olen veidi massohistliku mõtlemisviisiga, sest ma tahangi valu ja kannatusi. Samas ma tunnen, et ma olen paranenud veidi sellest sadismist ja egoismist, kuid on veel tükk maad minna, et ma oleks sama hooliv ja meeldiv romantik nagu varem. Kuid kahjud on juba tehtud.

Igatahes raamatu kirjutamine edeneb vaikselt. Ma kavatsen selle nii täiusliku kirjutada, kui ma vähegi suudan. Sest need mõtted ja kogu see idee on niivõrd väärtuslikud, et väärivad täiust. Ärge jalaga näkku lööge kui kukub välja sitt. Need on mu tunded ja hing seal sees. Loodan märtsi lõpuks valmis saada, mis nõuab päris aktiivset tööd. See raamat ongi see üks ja ainus, mis mind käigus hoiab.

Paari s6naga Inglismaast

T2pit2hti siin ma kasutada kyll ei saa, aga pole viga. Igatahes k6va on. V2ga k6va. Olin eile m6nusad 48 tundi magamata, sest bussis ja lennukis pole v6imalik magada ning kui olin kohal, siis hakkasin napsutama juba. See ka und ei toonud, aga l6pus ei j22nud muud yle. Naljakas on, et siin ongi k6ik vasakusuunaline, inimesed mooduvad sinust vasakult ja isegi eskalaatorid liiguvad vastupidi. Kummaline. T2na sai korralikult shopata, jalad on p2ris valusad. Sain hamba verele ja homme shoppan suurema hooga. M6tlesin Rainerile osta 50 penni maksvad s2tendavad stringid kingituseks koos homokalendriga, aga eks ole n2ha. Toon m6nele inimesele shoksi ja vaatab mis m6ni inimene sooviks. Igatahes praegu ka paugutan. Kainelt ei tohi asja v6tta, muidu tulevad igavad m6tted ja reis l2heb luhta. Kurrramus, m6tlesin rohkem kirjutada alguses, aga m6tteid v2ga polegi. Aa tahaks kohalikega korteril2bule ka minna. Sellisele korralikule l2pparile kus on musti, asiaate, Inglise Wayne Rooney moodi mehi jne. Lahe oleks nurgas istuda, teeselda, et ei oska s6nagi inglise keelt ja siis hakata filosoofiliselt tarka panema. Igatahes, kui saan siis t2na kirjutan veel, saadan ka yhe meili ehk. Aga tsauki t6prad ja kaunitarid.

Esit6bras tervitab anglikaani maalt

3 tunni pärast siis bussi peale ja minek. Ipod on löögivalmis, mõnus svips on sees, mis paneb aja kiiremini mööduma. Aga kahjuks on see miski puudu. Ja seda ei tegevust ei tulegi. Seekordne minek erineb tunduvalt eelmisest korrast: siis oli suvi, siis oli kõik ilus. Das trostlose Dasein.

S.

Soovimatu vaheldus rutiinist

Nonii. 24 tunni pärast istun juba Air Balticu bussis Riia lennujaama. Tundub lahe olevat Inglismaale minna eks? Samas ma ei oota, ma ei tahagi väga minna. Ma olen praeguse õppimisrutiiniga väga rahul. Aga kuna sõit sinna on rutiinimurdja, siis ei näe ma seda heana. Rutiinis mul pole aega millelegi mõelda: vaid õigusele, keeltele ja muudele asjadele. Aga väljaspool rutiini tuleb peale kurbus. See meeletu kurbus, mis mind valdab. See kurbus, mis viib mõtted sellele, et ma olen tõbras, nagu mu blogi pealkiri ka ütleb. Aga see on minu asi endaga elada, mitte internetti risustada ja teiste tuju rikkuda.

Igatahes praegu on väga chill olla. Raineriga on tehtud õlud, Raineriga on räägitud Eesti erakondade platvormidest ja nende downside`idest. Praegu on ka eriti chill olla, kuulan muusikat ja panin selle padjakese alla. Keha on tuim, kuuletub vaid muusika rütmile. Hetkel siis Kissi loole "I Was made for loving you". Huvitav, et see praegu mängima hakkas.

Ja kuna ma juba ammu tahtsin selle muusikateema üles võtta, siis mainksin ka ära minu ja Raineri Power Hit Radio lemmiklood aastate lõikes ehk siis Meie lood, mis meid käima panevad:

2008- Rolf Junior-Ingel ja Kate Ryani lennukilugu feat. puusanõks
2009- Armin "iluspoiss" van Buuren- "In and out of love" ja Sashi "Raindrops" (kellele ei meeldiks see tunne, kui soojad vihmapiisad kehale langevad...)
2010- (Rainer ehk sellega ei nõustu niii väga, aga siinkohal mängib rolli vanuseprintsiip). Tim Bergling "Seek Bromance" c`mon kui hea homolugu, Swedish House Mafia ehk Rootsi trio mõlemad üüberhouse lood. Ketravad küll tuju ülesse. Ja muidugi Eesti tüdruku MIA lugu I.M.T.B. mixituna. Võimas.

Aga õhtut jääb lõpetama Wonderboy, with the power to move you...

Nimetu lühijutt

22. juuni. Päevad on kõige pikemad ja ööd kõige valgemad. Tartu kesklinnas saavad õhtuhämaruses kokku tavaline poiss ja lühikene blond tüdruk. Kokkusaamine pole juhuslik vaid nad on kõike plaaninud. Nad suunduvad poisi auto juurde ja sõidavad kauni Emajõe äärde. Tee läheb läbi paplite allee. Auto peatub ning poiss ja tüdruk väljuvad. Poiss võtab tüdrukust ümbert kinni, sest kuigi on suvi, siis õhtuti on ikkagi veidi jahe. Tegelikult aga poiss tahab lihtsalt tüdrukut hoida. Niimoodi nad siis jalutavad Emajõe äärt pidi. Nad jalutavad ja poiss vaatab kui kaunilt suvine tuuleiil läbi tüdruku juuste liigub. See teeb tema blondid juuksed eriti ahvatlevaks. Kõndides poiss vaikselt mängib tüdruku juustega. Tüdrukule see meeldib ja ta naeratab. Nad kõnnivad edasi. Väljas on nii pime nagu suvel ikka. Poiss lükkab enda käe tüdruku kätte ja põimib enda sõrmed tüdruku sõrmedesse. Tüdruk naeratab rõõmsalt. Selle peale poiss tõmbab tüdruku enda keha vastu ja paneb käed tema ümber. Nad vaatavad teineteisele silma, nii palju kui nende nägusid ja silmi on näha pimedal õhtul. Poiss võtab ühe käega tüdruku peast kinni ja loomulikult suudleb tüdrukut. Seda on tüdruk kaua oodanud. Tüdruku pehmed huuled maitsevad nii hästi, et poiss ei taha lõpetada nende suudlemist, vaid tõmbab tüdrukut endale veel lähemale. Suvine tuuleiil toob samal ajal tüduku juuste lõhna poisi ninna. Poiss ja tüdruk lõpetavad suudluse, kuigi nad seda ei taha, naeratavad teineteisele ja jalutavad edasi. Kui nad samal ajal hoiavad üksteisest veel tugevamini kinni.

Tingimusteta armastus?

Hakkasin sellel teemal mõtlema, kui lugesin hiljuti kuskil mingit artiklit. Kas selline nähtus nagu tingimusteta armastus on olemas üldse? Sest kui hakata mõtlema, et kas kui olla armunud kellessegi, kas siis sellisena nagu inimene on või on armastuseks vajalikud ka mingid tingimused nagu vastuarmastus ehk? Või mida saab üldse defineerida tingimustena? Igal inimesel on olemas siiski mingid eelistused, mille põhjal ta armub. Kas ilma nende tingimusteta ei armutagi siis? Selles suhtes, et maailmas on palju ilusaid naisi (võrdõiguslikult pean ütlema ka mehi), kellel on suurepärane iseloom ja kaunis olemus laiemas plaanis. Ja kuigi see nn iluetalon inimese näol võib tekitada iha, siis armastust ikka ei pruugi tulla. Ma küsin miks? Seepärast, et kuigi inimene võib olla täiuslik, nö armumismaterjal, siis ei pruugi ta olla täiuslik vastava indiviidi jaoks.
Siinjuures tulen tagasi tingimuste juurde. Mingeid iseloomuomadusi või välimusejooni, isik eelistab, mõndasid mitte. Kas kõikide eelistuste esinemisel ka isik armuks? Ei pruugi. Võib ka olla, et mittesobiva iseloomuga inimesse armutakse lõpuks ära.
Aga ma kaldun ikkagi teemast eemale: eelnevast tuleneb vaid, et mingid tingimused peavad esinema armastuseks. Samuti tingimusteta armastus tähendab minu silmis ka armastuse esinemist isegi ühepoolsena. Selles suhtes on tingimusteta armastus olemas, sest armastad teist ilma vastuseta. Aga ikkagi on olemas inimese olemus, mis paneb teda armastama. See on seega kahe otsaga asi, kuidas vaadata. Armastus ei tule tühja koha pealt, seega on sellel alus ja põhjuslik seos armumise vahel. Pigem on armumine tingimuslik. Armastus? Ei.

Sigaretti ?

Pole täna suitsetanud. Veel igatahes. Ja üldse viimastel päevadel on vähe tehtud. Isegi ei igatse väga sigaretti, aga raske on end motiveerida mitte suitsetama, kui vahel on sigaret vaadeldav kui see ainus pseudo-õnnesõõm, mida inimene enda ellu vajab. Sest olgem ausad, vahel ikka ongi sigaret see ainus põhjus, mis meid voodist välja laia maailma ajab. Suitsetajad kindlasti mõistavad ja noogutavad julgustavalt mu jutule kaasa. Aga mis on selles sigaretis nii erilist? Kas see maitse või hoopis see tegevus kätele või hoopis miski muu. Kas sigaret on midagi nii erilist, mida otsiti juba pimedal keskajal, kui püüti leida odavat õnne? Jumala eest mitte. See on ju kõigest sigaret.

Esmalt pean tänama isikuid, kelle mittetahtlikul mõjutamisel ma sattusin endale blogi tegema. Mul on ka vahel head ütlemised ja isegi kui keegi ei hakka neid lugema, siis on mul hea endal vahepeal lugeda ja naerda.

Alustaksin sellest et Monopol on kuradima lahe mäng! Nagu tõsiselt. Kui varem ma olin seda paar korda põgusalt mänginud ja ma ei näinud selles huvi ega üldse mingit võimalust võita, siis nüüd ma armusin sellesse mängu (arvatavasti seepärast, et ma hävitasin kõik 6 vastast). Kogu see ülevõtmine, puhas rõõm, kui keegi süüakse rahast paljaks :P Okei, ma pole päris selline tõbras ka, hakkas kahju kah, eriti Eliisast, kes polnud kunagi võitnud. Aga see 3-tunnine mäng oli eepiline, täis higi ja pisaraid. Soovitan kõigile suuremas seltskonnas mängida seda pidudel nt.

Suhteliselt hilja kirjutan siin, kell 1.38, olen terve päeva õppinud ning mõtlesin eile Mariaga eelseisvatele valimistele: keda valida? Ausaltöeldes on see raske otsus. Ükski erakond pole seekord sümpaatne. Poliitikud oleksid võinud teha Res Publica trikki ja luua enne valimisi uus erakond. Inimesed oleksid trotsist kindlasti seda valinud. Mina isegi.

Aga ilusat und mu kallis Monopol, kuna ma eile und ei näinud, siis täna näen ma kindlasti unes seda, mida ma olen juba 5 kuud iga teine öö näinud.