Mäletan ühte talvist juhtumit siin Tartu linnas. Oli pidu ja ilmselgelt läks veidi käest ära. Läksin peolt siis edasi Lõunakeskuse juurde ühe sõbra juurde. Kõik oli väga viisakas ja korralik (mitte mingisugust mürgeldamist). Siis otsustasin koju hakata kõmpima, väljas oli palju lund, ilusasti tegi öö kohe palju valgemaks. Samas oli väljas lisaks lumele ka -20 kraadi. Aga pole viga, ma karastunud lõunaeestlane. Minu juurde peaks olema umbkaudu 30min tee, aga ei, nii see ei läinud. Ma läksin kogemata valele poole ning otse Tallinna maanteele välja. Imestasingi, et miks maanteed nii kaua on. aga liikusin edasi. Ühel hetkel jõudsin kuhugi ristmikule, kuskohast oli mul mõistus ära pöörata ning veel kuskil 4km kõndida kesest maanteed. Autosid ei olnud, aga pole viga, helkurit ka siis ei olnud vaja. Kokkuvõttes tegin 10 kilomeetrise ringi ja läksin koju üle 3 tunni. Oi kus sõbrad naersid mu üle alles.
Selline see elu on preilnad ja härrased.
No comments:
Post a Comment