Võimalused jällegist

Kõige tähtsam on tegutseda kohe, niikaua kui on veel võimalik. Miski pole jääv, kui te just ei tegele sellega, ei anna enda hinge, vaid siis saate tõsiselt tugevaks ja muudate selle osaks endast. Tegelege sellega, mis teeb teid õnnelikuks.

SH

Eesmärk- väljakutse

Rääkisin sellest eelmises postituses veidi, et väljakutseid ei tohi karta. Kõik meie elus on tegelikult väljakutse. Väljakutse on kõik see, mis satub ette meie teekonnal eesmärgi suunas. Kui see ei jää sulle ette, siis see pole ka väljakutse.
Igal inimesel peab olema mingi suurem eesmärk, kuhu püüelda, millest joonduda. Isegi need, kes räägivad, et naudivad lihtsalt elu üks päev korraga lähtuvad vastavast eesmärgist. Ja iga päev ja iga sündmus, mida nad naudivad on vaheeesmärk selle õndsuse suunas mida hetke nautimine endast kujutab. On ka konkreetsemaid eesmärke nagu saabumine sihtkohta. See võib aga olla väga suur ja kauge, kümnete ja kümnete aastate kaugusel. Aga ikkagi on see eesmärk silme ees. Sinna eesmärgini jõudmisel tuleb ette ja tuleb ka võtta endale palju väiksemaid eesmärke, sest kümne aasta kauguse eesmärgini jõudmine võib olla frustreeriv. Ei pruugi näha tulemusi ka iga aasta tagant. Seega peabki end motiveerima.
Meil satub iga päev teele palju ebameeldivaid kohustusi, mida üritame edasilükata, vältida jne. Samas kas selle ebameeldiva väljakutse ületamine ei tekita mitte head saavutatuse tunnet? See jama sai tehtud. Kui aga ei tee midagi, siis püsib sees see rahutus, tahtmatus, ka hirm. Ja selja pööramine ei kaota seda. Seega kohe asjad ära teha! Ma ei oska küll kedgai õpetata, kuidas tüütuid tegevusi enda jaoks huvitavaks mõelda. Kuid see on võimalik, ma teen seda koguaeg. Seepärast ma olengi nii rõõmsameelne.
Inimene on kõigeks võimeline, kui tal on vaid tahtmine ja huvi. Ja tegelikult saab seda isegi tekitada kui vaja. Ärge jääge hirmude ja viitsimatuse lõksu.

Keerulisus paneb isiku liikuma

Selle postituse kirjutamise idee andis mulle Sandra ehk cookiemonstaaz, kes on uskumatult tark. Ühesõnaga vaidlesime natuke ning ta rääkis keerulistest asjadest ja keerulisest elust. Selle peale ma endale omase fenomenaalsusega ütlesin, et keeruline on ju hea.
Natuke läheb see teema eelmise teemaga kokku. Ühesõnaga keeruline olek pole paha, sest lihtsus muudab mugavaks, ähmastab meeli ja laseb valvsusel hajuda. Keerulisus aga vastukaaluks annab analüüsile hoopis uue suuna, teravdab meeli, paneb inimese mõtlema. Mulle keeruline elu täitsa meeldib. Stressi on. Pinget? Oi kui palju. See on võrratu! Vahel mulle meeldib miskit väga keerulist endale ette võtta puhtalt seepärast, et see on väljakutse.
Kõike keerulist ja ka ebameeldivat peabki võtma väljakutsena. Teate küll seda tunnet, kui kõhus on ärevus, millegi sellise ees. Milleks pidasite end kunagi võimetuks, aga võtsite väljakutse vastu ning saavutasite ülima trimfi ehk kogemuse ja teadmise.
Mõelge kui igav oleks teie elu, kui see koosneks vaid teie mugavustsoonist, pole hirmu ja pole ärevust, kuid pole ka kuhugi püüelda. Iga päev peab alustuseks kas või ühe asja ette võtma, mis on väljaspool mugavustsooni, sest sellega laiendate enda mugavustsooni, te kohandute, muutes lõpuks kogu teadaoleva maailma enda mugavustsooniks. Täpselt nii ongi. Selline mõtlemine viib ühiskonda edasi minu arvates, võttes vastu uusi väljakutseid ning neid alistades.
Sellega on vaid üks probleem: kui maailm on sinu, siis kuidas tekitada endas pinget edaspidiseks? Selleks peab silmad lahti hoidma ja nägema võimalusi.

Ma ei tea; Ok; Ükskõik

Pole üüratult kaua kirjutanud. Arvuti oli katki ja motivatsiooni ka polnud. Aga ideid on kogunenud. Teen täna põgusa sissekande igavatest inimestest. Mõte oli ammu juba, aga kui Edward ütles kuskil artiklis: "Igavad inimesed tuleks vangi panna!", siis ma olin totaalselt temaga nõus! Täpselt nii ongi!
Lubage ma selgitan. Igavaks ma ei pea koduperenaist või töölist puhtalt selle pärast, et nad teevad ehk tööd, mis on igav. Selles ei väljendu mõte. Mõte väljendub passiivsuses, mida ma vihkan samapalju kui Hitler vihkas juute. Kõige parem näide oli üks vestlus mida ma pidasin.
Tüdruk: Tsau, mis teed?
Mina nimetasin talle need miljon põnevat asja mis mul käsil olid. Mis ise?
Tüdruk: ns
Mina: Milles see ns väljendub?
Tüdruk: igavlemises
Mina: Miks sa miskit huvitavat ette ei võta?
Tüdruk: Ei viitsi

Oi kui kettasse ma läksin. Minu arvates inimene minetab õiguse öelda, et tal on igav, kui ta miskit selle nimel ette ei võta. See oligi kõige klassikalisem aabitsanäide igavast inimesest.
Samamoodi mitte tahes teha maha vaikseid inimesi, kuid kuidas inimene, ei ole võimeline arvamust avaldama? Kogu jutt koosneb klassikalisest kolmest vastusest:
Mida sulle teha meeldib?- Ma ei tea
Mis sa arvad sellest?- Ok
Mida sa teha sooviksid?- Ükskõik

See viimane on mu isiklik lemmik. Olen paar korda kohtamas käinud niimoodi tüdrukuga, et kui ta vastab, et tal on ükskõik, mida teha, siis viin ta raamatupoodi, lobisen koguaeg oma totrat juttu ning ootan, et ta julgeks öelda, et tal on igav. Sest siis ma saan rünnata: "Kui sul oli ükskõik, mida teha, siis sa minetasid jällegi õiguse kobisema hakata. Sul oli võimalus arvamust avaldada, aga sa ei kasutanud seda ja nüüd valitseb diktaatorlus mitte demokraatia."

Veidi lohisevad selgitused ehk kõigile, aga loodan, et saate mõttest aru. Igavaks ei saa inimest pidada vaid seepärast, et ehk jutt ei klapi. Ei ei. See pole aus. Igav on inimene, siis kui ta on nagu ülalpool kirjeldatud. See ongi see mass, millel on ükskõik, kes ei tea ega tahagi teada, kes ei ole dünaamiline ning kelle passiivsuse tõttu valitseb pähekusev diktatuur.
Siin tulebki välja see suurem point: tunne huvi enne kui muutud igavaks.

Postitus ei olnud nii filigraanne kui mulle kombeks, aga kirjutamisoskus on veidi taandarenenud nende puutumatuna seisnud kuudega.