Võimalused jällegist

Kõige tähtsam on tegutseda kohe, niikaua kui on veel võimalik. Miski pole jääv, kui te just ei tegele sellega, ei anna enda hinge, vaid siis saate tõsiselt tugevaks ja muudate selle osaks endast. Tegelege sellega, mis teeb teid õnnelikuks.

SH

Eesmärk- väljakutse

Rääkisin sellest eelmises postituses veidi, et väljakutseid ei tohi karta. Kõik meie elus on tegelikult väljakutse. Väljakutse on kõik see, mis satub ette meie teekonnal eesmärgi suunas. Kui see ei jää sulle ette, siis see pole ka väljakutse.
Igal inimesel peab olema mingi suurem eesmärk, kuhu püüelda, millest joonduda. Isegi need, kes räägivad, et naudivad lihtsalt elu üks päev korraga lähtuvad vastavast eesmärgist. Ja iga päev ja iga sündmus, mida nad naudivad on vaheeesmärk selle õndsuse suunas mida hetke nautimine endast kujutab. On ka konkreetsemaid eesmärke nagu saabumine sihtkohta. See võib aga olla väga suur ja kauge, kümnete ja kümnete aastate kaugusel. Aga ikkagi on see eesmärk silme ees. Sinna eesmärgini jõudmisel tuleb ette ja tuleb ka võtta endale palju väiksemaid eesmärke, sest kümne aasta kauguse eesmärgini jõudmine võib olla frustreeriv. Ei pruugi näha tulemusi ka iga aasta tagant. Seega peabki end motiveerima.
Meil satub iga päev teele palju ebameeldivaid kohustusi, mida üritame edasilükata, vältida jne. Samas kas selle ebameeldiva väljakutse ületamine ei tekita mitte head saavutatuse tunnet? See jama sai tehtud. Kui aga ei tee midagi, siis püsib sees see rahutus, tahtmatus, ka hirm. Ja selja pööramine ei kaota seda. Seega kohe asjad ära teha! Ma ei oska küll kedgai õpetata, kuidas tüütuid tegevusi enda jaoks huvitavaks mõelda. Kuid see on võimalik, ma teen seda koguaeg. Seepärast ma olengi nii rõõmsameelne.
Inimene on kõigeks võimeline, kui tal on vaid tahtmine ja huvi. Ja tegelikult saab seda isegi tekitada kui vaja. Ärge jääge hirmude ja viitsimatuse lõksu.

Keerulisus paneb isiku liikuma

Selle postituse kirjutamise idee andis mulle Sandra ehk cookiemonstaaz, kes on uskumatult tark. Ühesõnaga vaidlesime natuke ning ta rääkis keerulistest asjadest ja keerulisest elust. Selle peale ma endale omase fenomenaalsusega ütlesin, et keeruline on ju hea.
Natuke läheb see teema eelmise teemaga kokku. Ühesõnaga keeruline olek pole paha, sest lihtsus muudab mugavaks, ähmastab meeli ja laseb valvsusel hajuda. Keerulisus aga vastukaaluks annab analüüsile hoopis uue suuna, teravdab meeli, paneb inimese mõtlema. Mulle keeruline elu täitsa meeldib. Stressi on. Pinget? Oi kui palju. See on võrratu! Vahel mulle meeldib miskit väga keerulist endale ette võtta puhtalt seepärast, et see on väljakutse.
Kõike keerulist ja ka ebameeldivat peabki võtma väljakutsena. Teate küll seda tunnet, kui kõhus on ärevus, millegi sellise ees. Milleks pidasite end kunagi võimetuks, aga võtsite väljakutse vastu ning saavutasite ülima trimfi ehk kogemuse ja teadmise.
Mõelge kui igav oleks teie elu, kui see koosneks vaid teie mugavustsoonist, pole hirmu ja pole ärevust, kuid pole ka kuhugi püüelda. Iga päev peab alustuseks kas või ühe asja ette võtma, mis on väljaspool mugavustsooni, sest sellega laiendate enda mugavustsooni, te kohandute, muutes lõpuks kogu teadaoleva maailma enda mugavustsooniks. Täpselt nii ongi. Selline mõtlemine viib ühiskonda edasi minu arvates, võttes vastu uusi väljakutseid ning neid alistades.
Sellega on vaid üks probleem: kui maailm on sinu, siis kuidas tekitada endas pinget edaspidiseks? Selleks peab silmad lahti hoidma ja nägema võimalusi.

Ma ei tea; Ok; Ükskõik

Pole üüratult kaua kirjutanud. Arvuti oli katki ja motivatsiooni ka polnud. Aga ideid on kogunenud. Teen täna põgusa sissekande igavatest inimestest. Mõte oli ammu juba, aga kui Edward ütles kuskil artiklis: "Igavad inimesed tuleks vangi panna!", siis ma olin totaalselt temaga nõus! Täpselt nii ongi!
Lubage ma selgitan. Igavaks ma ei pea koduperenaist või töölist puhtalt selle pärast, et nad teevad ehk tööd, mis on igav. Selles ei väljendu mõte. Mõte väljendub passiivsuses, mida ma vihkan samapalju kui Hitler vihkas juute. Kõige parem näide oli üks vestlus mida ma pidasin.
Tüdruk: Tsau, mis teed?
Mina nimetasin talle need miljon põnevat asja mis mul käsil olid. Mis ise?
Tüdruk: ns
Mina: Milles see ns väljendub?
Tüdruk: igavlemises
Mina: Miks sa miskit huvitavat ette ei võta?
Tüdruk: Ei viitsi

Oi kui kettasse ma läksin. Minu arvates inimene minetab õiguse öelda, et tal on igav, kui ta miskit selle nimel ette ei võta. See oligi kõige klassikalisem aabitsanäide igavast inimesest.
Samamoodi mitte tahes teha maha vaikseid inimesi, kuid kuidas inimene, ei ole võimeline arvamust avaldama? Kogu jutt koosneb klassikalisest kolmest vastusest:
Mida sulle teha meeldib?- Ma ei tea
Mis sa arvad sellest?- Ok
Mida sa teha sooviksid?- Ükskõik

See viimane on mu isiklik lemmik. Olen paar korda kohtamas käinud niimoodi tüdrukuga, et kui ta vastab, et tal on ükskõik, mida teha, siis viin ta raamatupoodi, lobisen koguaeg oma totrat juttu ning ootan, et ta julgeks öelda, et tal on igav. Sest siis ma saan rünnata: "Kui sul oli ükskõik, mida teha, siis sa minetasid jällegi õiguse kobisema hakata. Sul oli võimalus arvamust avaldada, aga sa ei kasutanud seda ja nüüd valitseb diktaatorlus mitte demokraatia."

Veidi lohisevad selgitused ehk kõigile, aga loodan, et saate mõttest aru. Igavaks ei saa inimest pidada vaid seepärast, et ehk jutt ei klapi. Ei ei. See pole aus. Igav on inimene, siis kui ta on nagu ülalpool kirjeldatud. See ongi see mass, millel on ükskõik, kes ei tea ega tahagi teada, kes ei ole dünaamiline ning kelle passiivsuse tõttu valitseb pähekusev diktatuur.
Siin tulebki välja see suurem point: tunne huvi enne kui muutud igavaks.

Postitus ei olnud nii filigraanne kui mulle kombeks, aga kirjutamisoskus on veidi taandarenenud nende puutumatuna seisnud kuudega.

Moraalne võit

Mõtlesin, et täna ma räägin teile moraalsest võidust. Lugesin päris kaua aega tagasi ühes foorumis, kuidas üks poiss kurtis enda muret tüdrukuga. Faktilised asjaolud ei omagi tähtsust, aga poisile soovitati tüdruk maha jätta enne kui tüdruk ise seda teeb. Ja põhjenduseks oli, et siis jääb moraalne võit koju. Mulle jäi see meelde. Mitte mahajätmise kui sellise asja pärast vaid kui institutsioon ise. Lubage ma selgitan teile asja veidi lähemalt. Nimelt moraalse võidu plusspool on see, et sa võidad, aga negatiivne pool seisneb üldises kaotuses. Mingil määral võib seda võrrelda halva mängu juures hea näo tegemisega. Näiteks poliitik X jääb vahele korruptsiooniga. Teda ootab vangla. Aga selleks, et päästa mis päästa annab räägib ta enda kaitseks, et kõik teised tegelevad ka sellega ning mässib teisi poliitikuid ka sisse. Võitu kui ülimat naudingut ta sellest ei saa, aga kongis võib ta enda arvates mõelda, jumalik aupaiste ümber pea, et ta tõi vähemalt moraalse võidu koju.

Huvitav asi see moraalne võit. Kasutage seda, mu jüngrid.

Vääriline vastane

Olen mõelnud, et mul oleks vaja väärilist vastast, ürgvanelast nagu Sherlock Holmes`il oli professor Moriarty. Kedagi sellist, kelle poolt pakutud oht ja vastuseis suudaks minu valvsust ülal hoida. Vastane ei pea isegi olema vaenlane, võib ka olla keegi nii jutukas ja huviväärne nagu mina ise. Pole kaua kedagi sellist kohanud. Üldsegi olen ma tundnud vaid ühte sellist inimest. Miks teid nii vähe on? Inimesel on vaja pinget, motivaatorit ja kõige paremini pakub seda vastane. Vastane ei pea isegi vastane kui selline olema, vastane võib olla ka naine, kes pakub pinget. Võib-olla väärilise vastase ootuses ma olengi endale niipalju kohustusi peale võtnud, et vastase saabumise korral oleks mu kognitiivsed võimed laes, et ma oleksin kohe kohtumishetkest valmisolekus punane. Aga isegi hiina ja jaapani keel ei suuda piisavalt pinget pakkuda. Jäävad kuidagi lihtsaks, mu mõistusele ja meeltele alaväärseks. Tahaks ette võtta kas Tartu nelikürituse või siis lisaks veel hetiidi keelt või miskit muud iidset, väljasurnut.

Oh vääriline vastane, tule juba ja paku seda pinget mida ma pakuksin sulle meie vastastikustes ületrumpamistes ja võitluslikkuses. Võtke väärilist vastast nagu kvaliteetset malemängu, sa pead alati tema käike mitmeid samme ette analüüsima ja ikka sa ei saa kindel olla, kas ehk tema ei mõtle veelgi rohkem käike ette. Kaotusvõimalus on alati, aga oh seda mänguilu.

Nii lähedal, aga samas ka nii kaugel

Mäletan ühte talvist juhtumit siin Tartu linnas. Oli pidu ja ilmselgelt läks veidi käest ära. Läksin peolt siis edasi Lõunakeskuse juurde ühe sõbra juurde. Kõik oli väga viisakas ja korralik (mitte mingisugust mürgeldamist). Siis otsustasin koju hakata kõmpima, väljas oli palju lund, ilusasti tegi öö kohe palju valgemaks. Samas oli väljas lisaks lumele ka -20 kraadi. Aga pole viga, ma karastunud lõunaeestlane. Minu juurde peaks olema umbkaudu 30min tee, aga ei, nii see ei läinud. Ma läksin kogemata valele poole ning otse Tallinna maanteele välja. Imestasingi, et miks maanteed nii kaua on. aga liikusin edasi. Ühel hetkel jõudsin kuhugi ristmikule, kuskohast oli mul mõistus ära pöörata ning veel kuskil 4km kõndida kesest maanteed. Autosid ei olnud, aga pole viga, helkurit ka siis ei olnud vaja. Kokkuvõttes tegin 10 kilomeetrise ringi ja läksin koju üle 3 tunni. Oi kus sõbrad naersid mu üle alles.

Selline see elu on preilnad ja härrased.