Eesmärk- väljakutse

Rääkisin sellest eelmises postituses veidi, et väljakutseid ei tohi karta. Kõik meie elus on tegelikult väljakutse. Väljakutse on kõik see, mis satub ette meie teekonnal eesmärgi suunas. Kui see ei jää sulle ette, siis see pole ka väljakutse.
Igal inimesel peab olema mingi suurem eesmärk, kuhu püüelda, millest joonduda. Isegi need, kes räägivad, et naudivad lihtsalt elu üks päev korraga lähtuvad vastavast eesmärgist. Ja iga päev ja iga sündmus, mida nad naudivad on vaheeesmärk selle õndsuse suunas mida hetke nautimine endast kujutab. On ka konkreetsemaid eesmärke nagu saabumine sihtkohta. See võib aga olla väga suur ja kauge, kümnete ja kümnete aastate kaugusel. Aga ikkagi on see eesmärk silme ees. Sinna eesmärgini jõudmisel tuleb ette ja tuleb ka võtta endale palju väiksemaid eesmärke, sest kümne aasta kauguse eesmärgini jõudmine võib olla frustreeriv. Ei pruugi näha tulemusi ka iga aasta tagant. Seega peabki end motiveerima.
Meil satub iga päev teele palju ebameeldivaid kohustusi, mida üritame edasilükata, vältida jne. Samas kas selle ebameeldiva väljakutse ületamine ei tekita mitte head saavutatuse tunnet? See jama sai tehtud. Kui aga ei tee midagi, siis püsib sees see rahutus, tahtmatus, ka hirm. Ja selja pööramine ei kaota seda. Seega kohe asjad ära teha! Ma ei oska küll kedgai õpetata, kuidas tüütuid tegevusi enda jaoks huvitavaks mõelda. Kuid see on võimalik, ma teen seda koguaeg. Seepärast ma olengi nii rõõmsameelne.
Inimene on kõigeks võimeline, kui tal on vaid tahtmine ja huvi. Ja tegelikult saab seda isegi tekitada kui vaja. Ärge jääge hirmude ja viitsimatuse lõksu.