Moraalne võit

Mõtlesin, et täna ma räägin teile moraalsest võidust. Lugesin päris kaua aega tagasi ühes foorumis, kuidas üks poiss kurtis enda muret tüdrukuga. Faktilised asjaolud ei omagi tähtsust, aga poisile soovitati tüdruk maha jätta enne kui tüdruk ise seda teeb. Ja põhjenduseks oli, et siis jääb moraalne võit koju. Mulle jäi see meelde. Mitte mahajätmise kui sellise asja pärast vaid kui institutsioon ise. Lubage ma selgitan teile asja veidi lähemalt. Nimelt moraalse võidu plusspool on see, et sa võidad, aga negatiivne pool seisneb üldises kaotuses. Mingil määral võib seda võrrelda halva mängu juures hea näo tegemisega. Näiteks poliitik X jääb vahele korruptsiooniga. Teda ootab vangla. Aga selleks, et päästa mis päästa annab räägib ta enda kaitseks, et kõik teised tegelevad ka sellega ning mässib teisi poliitikuid ka sisse. Võitu kui ülimat naudingut ta sellest ei saa, aga kongis võib ta enda arvates mõelda, jumalik aupaiste ümber pea, et ta tõi vähemalt moraalse võidu koju.

Huvitav asi see moraalne võit. Kasutage seda, mu jüngrid.

Vääriline vastane

Olen mõelnud, et mul oleks vaja väärilist vastast, ürgvanelast nagu Sherlock Holmes`il oli professor Moriarty. Kedagi sellist, kelle poolt pakutud oht ja vastuseis suudaks minu valvsust ülal hoida. Vastane ei pea isegi olema vaenlane, võib ka olla keegi nii jutukas ja huviväärne nagu mina ise. Pole kaua kedagi sellist kohanud. Üldsegi olen ma tundnud vaid ühte sellist inimest. Miks teid nii vähe on? Inimesel on vaja pinget, motivaatorit ja kõige paremini pakub seda vastane. Vastane ei pea isegi vastane kui selline olema, vastane võib olla ka naine, kes pakub pinget. Võib-olla väärilise vastase ootuses ma olengi endale niipalju kohustusi peale võtnud, et vastase saabumise korral oleks mu kognitiivsed võimed laes, et ma oleksin kohe kohtumishetkest valmisolekus punane. Aga isegi hiina ja jaapani keel ei suuda piisavalt pinget pakkuda. Jäävad kuidagi lihtsaks, mu mõistusele ja meeltele alaväärseks. Tahaks ette võtta kas Tartu nelikürituse või siis lisaks veel hetiidi keelt või miskit muud iidset, väljasurnut.

Oh vääriline vastane, tule juba ja paku seda pinget mida ma pakuksin sulle meie vastastikustes ületrumpamistes ja võitluslikkuses. Võtke väärilist vastast nagu kvaliteetset malemängu, sa pead alati tema käike mitmeid samme ette analüüsima ja ikka sa ei saa kindel olla, kas ehk tema ei mõtle veelgi rohkem käike ette. Kaotusvõimalus on alati, aga oh seda mänguilu.

Nii lähedal, aga samas ka nii kaugel

Mäletan ühte talvist juhtumit siin Tartu linnas. Oli pidu ja ilmselgelt läks veidi käest ära. Läksin peolt siis edasi Lõunakeskuse juurde ühe sõbra juurde. Kõik oli väga viisakas ja korralik (mitte mingisugust mürgeldamist). Siis otsustasin koju hakata kõmpima, väljas oli palju lund, ilusasti tegi öö kohe palju valgemaks. Samas oli väljas lisaks lumele ka -20 kraadi. Aga pole viga, ma karastunud lõunaeestlane. Minu juurde peaks olema umbkaudu 30min tee, aga ei, nii see ei läinud. Ma läksin kogemata valele poole ning otse Tallinna maanteele välja. Imestasingi, et miks maanteed nii kaua on. aga liikusin edasi. Ühel hetkel jõudsin kuhugi ristmikule, kuskohast oli mul mõistus ära pöörata ning veel kuskil 4km kõndida kesest maanteed. Autosid ei olnud, aga pole viga, helkurit ka siis ei olnud vaja. Kokkuvõttes tegin 10 kilomeetrise ringi ja läksin koju üle 3 tunni. Oi kus sõbrad naersid mu üle alles.

Selline see elu on preilnad ja härrased.

Joonatan Murumets

See on mu alter ego ehk nimi ja identiteet, mida ma kasutan tihti pidudel, kus on võõrad inimesed. Vahel olen ka Jaanus Murumets. Ma selgitan teile lähemalt. Joonatan on selline lahe isiksus, vägagi töökas inimene aga mitte nii intelligentne kui Voldemar. Ta töötab Lõunakeskuse Rimi laos ja viib kaupa riiulitele. Vabal ajal tegeleb ta Pooles Kuues sahmerdamisega ja aeg-ajalt mängib ka sulgpalli.
Kui te kuskilt kuulete, et keegi tutvus Joonatan või Jaanus Murumetsaga, siis teadke, et tegelikult olin see mina.
Teine teema ka. Viimasel ajal on pidudel minult tihti küsitud, et kas mu vanemad on kuskilt mujalt pärit kui Eestist. Siis ma vastan, et mu ema on Ugandast. Ja inimesed usuvadki seda! Ütlevad, et jaa, vaatasingi, et sul selline kerge lokkis kräsupea jne. Nagu waat!!?!? :D
Toodan ikka kvaliteetnalja.