Natuke mässamisest

Kuna olen rebel ja elukutseline mässaja, siis mõtlesin, et jagan teile vähestele, kes seda loevad, natuke mässamise olemusest. Nagu enamik teavad, siis ma mässan esiteks Facebooki vastu, sellega, et ma ei tee endale sinna kasutajat. Asi on puhtalt mässamises. Samuti ka selles, et kui keegi annab mulle lingi fb-le, et vaata seda või toda ja tal meenub, et mul seda ei ole või saan ise öelda, et mul pole Facebooki, siis ma tunnen, nagu moraalne võit jääks koju ja mässamine viib lõpuks üldisele võidule :)
Ärge saage aru, et ma mässan puhtalt sellepärast, nagu ma ei tahaks mainstream olla ja üritan meeleheitlikult olla mingi subkultuur. Ma mässan ka subkultuuride vastu. Nagu üks ajakirjandustudeng ütles: "Turumutid on ka subkultuur." Nagu waaat?!?!? Tuli idee, et subkultuuridest ma peaksin millalgi hiljem ühe postituse tegema.
Rebel olemine on elustiil, ma mässan selle vastu, et olles mees, peaksin ka kogu oma aja jooksma tüdrukutel järel. Ju ma tundun siis külm, aga see kuulub rebel olemise juurde (mitte et ma homo oleksin).
Aga peamine on mässamine süsteemi kui sellise vastu. Jällegi ärge saage aru, nagu ma oleksin väga kinnise mõtlemisega, mul on vägagi avatud meeled ja ma pole teise jutu peale kannaga näkku lööja, lihtsalt seepärast, et jutt tuleb Sinu, kui teise isiku suust. Süsteem on kogu mateeria ja universumi olemus, riik kui selline ja inimsuhted kui sellised. Arvatavasti ma tahan olla maailmaparandaja, kui mässan sellise korralduse vastu? arvestades mu hero unesid, ongi mu olemuseks olla parandaja, puhastaja mittetäiuslikus süsteemis.

Ühesõnaga loodan, et saite kõik targemaks mässamise olemusest.

Räägin natukene endast ja tervitan enda nr 2 followeri

Minu nimi on Steave ja ma olen väga tundeline inimene, mulle meeldib õhtuti kätekõverdusi teha ja kogun kastanimunasid, see aasta pole ma veel ühtegi kastanimuna jõudnud koguda. Neid lihtsalt ei ole! See muudab mind päris kurvaks. Mulle meeldib ka siilidele alustaldrikute peal piima serveerida, minu arust muudab see mind suureks loomasõbraks ja ma olen glamuurne. Mul on ka üks hea sõber, temaga oleme häid aegu läbi elanud. Ta nimi on Cristofer. Ta on minust 3 aastat vanem ja minu suur iidol. Kui mul on jälle halb tuju ja muutun tundeliseks, siis tuletan ma meelde Cristoferiga McDonaldsis veedetud aegu. Ta võttis alati 2 suurt Big Maci ja sõi need kahe ampsuga ära. Müüjaid alati imestasid, et mis inimeseloom see Cristofer küll on. Alati kui ma linnas ringi liigun, siis kõik inimesed tervitavad mind, sest nad teavad et me oleme Cristoferiga nagu vennad, mitte nagu vennad tegelikult, sest mul pole pärisvendi, aga ikkagi oleme head sõbrad. Cristofer on ka väga lihaseline poiss, ta kogub telliskive. Seepärast pole ka imeks panna, et ta niivõrd tugev on. Aga tugevusel on ka negatiivsed küljed. Tugevana ei oska Cristofer enda jõudu hinnata ja hetkel on ta vangis. Kui politsei ta ära vedas, siis mu süda murdus: minu suurest sõbrast ja iidolist oli saanud pätt ja kaabakas. Aga siiski pean teda ikka veel enda sõbraks, sest ta on ikkagi ju Cristofer!
Nüüd ilma Cristoferita ma veidi kardan liikuda linna peal, sest Cristoferi pole mind enam kaitsmas, tema suured tugevad lihaselised käed pole andmas minu narrijatele molli. Mida ma siis teha niikaua saan? Ehk peaksin endale kassi võtma? Poleks ka paha, sest kassid on väga ootamatu ja vihase käitumisega. Neist oleks abi. Peaks selle osas Cristoferilt nõu küsima.
Aga oodakem suve ja oodakem küülikuid aasa peal. Nende pikad kõrvad ja puhevil sabad panevad mu lihtsalt kilkama nagu väikese tüdruku. Cristoferile see ikka meeldis.