Esmalt tervitan enda 3. followeri, kes juba veidi pahandas, et ma pole tema olemasolu konstanteerinud. Tere!
Jätk ühele mu esimestest postitustest nimega "Nimetu lühijutt":
On soe öö. On raske öelda kellaaega, sest öösel on ühtlaselt valge, tunnetad hommiku saabumist selle hämaruse valguses, aga veel ta ei tule. Öös on romantikat, eriti sellises suveöös. Ei ootagi hommikut, sest hommik lõpetab loo, nagu ärkamine lõpetab unenäo. Poiss ja tüdruk kõnnivad mööda Emajõe kallast, jõudes rannani. Nad otsustavad minna jalgupidi vette. Paljad jalad tunnevad liiva jahedust, mis ei häiri, sest poiss annab tüdrukule enda pusa selga ning hoiab tüdrukul ümbert kinni ja hoiab teda soojas. Tüdruk vaid naeratab selle peale poisile silma vaadates ja ütleb: "Aitäh," armastava pilguga. Nad jalutavad madalas vees ja jägivad vaikselt ujuvat pardipesakonda, ema ees ja pojakesed järel. Selle ilusa pildi juures vaadates öist loodust tüdruk lõdiseb suvekülma käes ja poiss ei jäta seda tähele panemata ning tõmbab tüdruku enda keha vastu, et teda soojendada. Poiss paneb käe enda sooja käe vastu tüdruku põske ja silitab seda siidpehmet ja jahedat nahka. Tüdruku silmad säravad kuuvalguses kui ta poisile otsa vaatab. Poiss hoides tüdruku põsel enda kätt, nõjatub enda näo tüdruku omale lähemale ning tüdruk tunneb poisi sooja hingeõhku enda nägu paitamas. Nende suudlus on täis kirge ja armastust kui nad paljajalu vees seisavad ning täiskuu paiste randa nende ümber valgustab. Ilus öö. Nad ei oota hommikut, sest kui nad hiljem ärkavad, siis nad teavad küll, et see oli päriselt, aga ikkagi tundub see kadunud unenäona, mis enam tagasi ei saabu.
S.
